Taani filmikunst

Taani filmikunsti alguseks loetakse 1896. aastat, kui Vilhelm Pacht näitas Kopenhaageni raekoja platsil esimest korda publikule filme. Esimene Taani film "Kørsel med Grønlandske Hunde" valmis 1897. aastal.

Taani filmikunst on üle elanud tõuse ja langusi, tänapäeval toimub areng tõusvas joones. 1971. aastal loodi Taani Filmiinstituut, mille üheks eesmärgiks on Taani rahvusliku filmi- ja kinokultuuri säilitamine, toetamine ja arendamine.

Taani filmitegijat Carl Th. Dreyerit (1889–1968) peetakse üheks suurimaks režissööriks kino ajaloos. Teiste kuulsate Taani filmitegijate hulka kuulub veel Erik Balling ("Olsens-banden"), Gabriel Axel (võitis 1988. aastal Oscari filmi "Babette'i pidusöök" eest) ja Bille August (võitis filmi "Vallutaja Pelle" eest Oscari, Kuldse Palmioksa ja Kuldgloobuse).

Tänapäeval on tuntumad filmitegijad Lars von Trier, kes on rühmituse Dogma 95 algataja, ning auhindu võitnud Susanne Bier ja Nicolas Winding Refn.

Taani filmid on tuntud oma realismi, religioossete ja moraalsete teemade, seksuaalse otsekohesuse ja tehniliste uuenduste poolest.

Ajalugu

Algusaeg

Kaader 1897. aasta filmist "Kørsel med Grønlandske Hunde"

Esimene taanlane, kes hakkas filme tegema, oli fotograaf Peter Elfelt. Aastail 1896–1912 tegi ta umbes 200 dokumentaalfilmi Taani elust. Tema esimene film "Kørsel med Grønlandske Hunde" ("Reis Gröönimaa koeradega") valmis 1897. aastal. See oli umbes minuti jagu pikk. Aastal 1903 valmis tal esimene Taani mängufilm "Henrettelsen" ("Täideviimine").

Taani esimese avaliku filmiseansi korraldas Vilhelm Pacht kinos Panoraam Kopenhaageni raekoja platsil 7. juunil 1896.

Kuldajastu

„Vaatamata oma väiksusele ja piiratud ressurssidele, valitses Taani mitu aastat (1909–14) Euroopa jõukama filmikeskusena. Ta konkureeris Hollywoodi filmidega Pariisi, Berliini ja New Yorgi ekraanidel.“

– Efraim Katz, "Film Encyclopedia, 1998, Collins, ISBN 0-06-273492-X"

1904. aastal avati esimene Taani kinomaja Kosmorama.

Aastal 1906 asutas kinoomanik Ole Olsen esimese Taani filmistuudio Nordisk Films Kompagni. Suurem osa tulust saadi eksporditud lühifilmidest. 1910. aastaks loodi juba 10 uut filmistuudiot. See periood on tuntud kui Taani kino kuldajastu.

1910. aasta kevadel hakkas Nordisk Films Kompagni lisaks lühifilmide tootmisele tootma ka mängufilme. See oli paljuski inspireeritud Århus Fotorama stuudio filmist "Den hvide Slavehandel" ("Valge orjakaubandus", 1910), mis oli esimene kauem kui pool tundi kestev multi-reel.

Ajapikku muutusid mängufilmid ajaliselt pikemaks ja seetõttu tuli juurde elukutselisi näitlejaid. Näiteks 1910. aasta film "Afgrunden" ("Sügavik") pani aluse näitleja Asta Nielseni karjäärile, kellest sai peagi Euroopa esimene naissoost filmitäht. Film oli žanriliselt erootiline melodraama, millest sai peagi Taani filmikunsti üks eelistatuimaid žanre.

Täispikkade mängufilmide tootmine tagas 1911. aastal, et Nordisk Filmist sai Euroopa esimene tähtsaim filmistuudio. Selle eesotsas oli tol ajal režissöör ja tootmisjuht August Blom. Toodetud filmid teenisid välismaalt üsna suurt tulu, kuna nende tehnilised ja fotograafilised lahendused üllatasid vaatajaid. Aastal 1913 lavastas Blom Nordisk Filmis esimese täispikka mängufilmi "Atlantis". Film põhines Gerhart Hauptmanni romaanil "Atlantis". Temalt valmis veel erootiline melodraama "Ved Faengslets Port" (1911).

Pärast 1913. aastat hakkas Taani kino kaotama oma juhtpositsiooni filmitööstuses, sest ka välismaa stuudiod hakkasid palju uusi täispikke mängufilme tootma. Produtsentidel nappis uusi ideid ja tahet riskantseid samme teha. Sel ajal valmis sõltumatu tootja Benjamin Christenseni spioonifilm "Det hemmelighedsfulde X" ("Salapärane X", 1914) ja krimidraama "Hævnens Nat" ("Pime õiglus" või "Kättemaksu öö", 1916).

1920.–1940. aastad

Esimese maailmasõja ajal sai Ameerika Ühendriikidest filmitööstuse juhtiv riik ja Taani toodang välisriikidesse vähenes. Taani kino selle aja juhtfiguurideks said Benjamin Christensen ja Carl Theodor Dreyer, kes tegi Nordisk Filmi stuudios draamafilmi "Præsidenten" ("President", 1919), millele järgnes ambitsioonikas "Blade af Satans Bog" ("Lehed Saatana raamatust", 1921). Viimane on inspireeritud Ameerika režissööri D. W. Griffithi filmist "Intolerance" (1916). Sarnasusi leiab nii kasutatavas tehnikas kui ka filmitemaatikas. Kõigele vaatamata Taanis filmide rahastamine vähenes ning lavastajad pidid võimalusi otsima mujalt Euroopast.

Kokkuvõttes oli 1920. aastatel Taani kino pidevas languses. Kõige suuremat huvi pakkusid sel perioodil niinimetatud Dickensi filmid, mille lavastas A. W. Sandberg.

1928. aastal läks Nordisk Films Kompagni pankrotti, kuid 1929. aastal organiseeris Carl Bauder ettevõte ümber ning edaspidi hakati stuudios tootma helifilme.

Film "The Pastor of Vejlby" (1931) tugevdas Nordisk Filmi juhtpositsiooni Taani turul. 1930. aastatel olid edukaimad filmid kerged komöödiad. Sündis niinimetatud filmižanr "folkekomedie" (rahvuskomöödia). Üheks esimeseks selle žanri näiteks on film "Barken Margrethe" (1934). Suur depressioon ja filmistuudiote majanduslikud olukorrad ennetasid üha enam filmiäri, ja helifilmi võidukäik määras ära Taani filmi võimalused rahvusvahelisel turul. Mitmetel kuulsatel staaridel, sealhulgas Marguerite Viby, Ib Schønberg ja Peter Malberg, oli läbimurded kuid majanduse heale kasvule vaatamata ei pälvinud nad meedias kuigi suurt tähelepanu.

1940. ja 1945. aasta vahel okupeeris Saksamaa teise maailmasõja ajal Taani, ning see lõi soodsaid tingimusi tõsisemate kunstiliste filmide tootmiseks. Bodil Ipsen filmidega "Black Tie" (1942) ja "Melody of Murder" (1944) tegi rahvusvahelisele turule mõeldud romantilisi komöödiaid ja psühholoogilisi trillereid. Üldiselt väljendus filmides neil aastatel üha enam võigemat tooni ja leida võib mitmed paralleele Ameerika film noir'idega (ka pärast 1945. aastat). Isegi tavalist komöödiat täiustati, eriti vaimukuse poole pealt, ning hästi teostatud ja elegantseid filme tegi ambitsioonikas Johan Jacobsen, Ernst Lubitschi taanlasest õpilane. Esimestel aastatel pärast sõda hakkas filmide kvaliteet paranema, eelkõige säilitati sotsiaalset/realismi liini režissööridest abielupaari Henning-Jenseni ning teravaid, kriitilisi ja küünilisi filme tegeva Ole Palsbo poolt. Kuid mõned aastad pärast sõjaeelsete tingimuste taastamist paranesid ka tingimused: tehti sentimentaalseid komöödiaid ja lihtsaid religioosseid filme.

1950.–1970. aastad

1950. aastatel tehti suur hulk perekomöödiaid ("Lystspil") ja klassiteadlikke rahvuskomöödiaid ("folkekomedier") Sel ajal sündisid mitmed Taani staarid, nagu Dirch Passer, Ove Sprogøe ja lavastaja Erik Balling. Tähtsaimad filmid sel perioodil olid "De røde heste" (1950), "Far til fire" (1953), "Kispus" (1956, esimene Taani värvifilm), "Støv på hjernen" (1961), "Sommer i Tyrol" (1964), "Passerpasser piger" (1965), "Olsen Banden" seeriad (1968–1981) ja Erik Ballingi klassikaks saanud situatsioonikomöödia "Huset på Christianshavn" (1970–1977).

1960. aastatel tehti Taanis üha enam erootilisi filme, näiteks "Halløj i himmelsengen" (Erik Balling, 1965), "Sytten" (Annelise Meinecke, 1965), "Jeg - en kvinde" (Mac Ahlberg, 1965) ja "Uden en trævl" (Annelise Meinecke, 1968), millest paljud pälvisid suurt rahvusvahelist tähelepanu. Loomuliku edasiminekuna sai Taanist 1969. aastal esimene riik, mis täielikult legaliseeris pornograafia. 1970. aastatel käsitlesid paljud Taani filmid seksuaalset sättumust ning mitmed tavafilmid tavanäitlejatega olid kas softcore- või hardcore-pornograafilised, neist märkimisväärsemad "Mazurka på sengekanten" (John Hilbard, 1970) ja "I Jomfruens tegn" (Finn Karlsson, 1973), nende järjed, kokku kaheksa Bedside'i filmi ja kuus Zodiaci filmi.

„"Aastatel 1970–74 olid umbes kolmandik Taanis toodetud filmidest pornograafilised, millele järgnes järsk langus."“

– Carl Nørrested, "Kosmorama nr 195, 1991"

1972. aastal loodi Taani Filmi Instituut, mis toetas valitud filme riikliku toetusega. See võimaldas anda mängufilmidele toetusi riigieelarvest, kus vaadati enam nende kunstilist väärtust kui et selle võimalikku edukust. Filmi Instituut taaselustas kehvas seisus oleva Taani filmitööstuse rahaliste toetustega, kuid hiljem kritiseeriti nende tegevust liiga konservatiivseks ja rahvuslikuks selle eest, kuidas nad Taani filmidele toetust määrasid. Näiteks Lars von Trieri 1984. aasta debüütfilm"Forbrydelsens element" ("Kuritegelik element") pidi võitlema toetuse saamiseks, kuna see erines tüüpilisest Taani filmist täielikult – ehkki see sai pärast linastumist rahvusvahelise tunnustuse. Vastuseks sellele laiendas Taani kultuuriministeerium 1989. aastal instituudi tegevuskavas mõistet "Taani film", mõeldes selle all iga filmi, mis aitaksid Taani kultuuri edendamisele kaasa. See võimaldas riigipoolset filmide rahastamist ning Taani režissööride rahvusvahelise edu suurendamist.

Filmiga "La' os være" (Ernst Johansen & Lasse Nielsen, 1975) pani produtsent Steen Herdel aluse teismeliste draamadele, sealhulgas valmisid filmid "Måske ku' vi" (Morten Arnfred, 1976), "Du er ikke alene" (Ernst Johansen & Lasse Nielsen, 1978), "Mig og Charly" (Morten Arnfred & Henning Kristiansen, 1978) ja "Vil du se min smukke navle?" (Søren Kragh-Jacobsen, 1978), mille kõikide produtsendiks oli Steen Herdel. Teismeliste draamade realismi filmide hulgas on mainitav ka Nils Malmrosi film "Kundskabens træ (Teadmiste puu",1981)

Aastatel 1978–1982 tehti märkimisväärset televisiooniseriaali "Matadoor (Matador)", mis on jäänud kohalike lemmikuks. Selle lavastas Erik Balling.

1980. aastad

1980. aastate algusest on Taani filmitööstus täielikult sõltunud Taani Filmi Instituudi rahastamisest. Tavaliselt ei hakata tootmisega tegelema, kui käsikiri, režissöör ja näitlejad pole Taani Filmi Instituudi poolt heaks kiidetud. See tähendab, et Taani filmide tegemine on täielikult riigi kontrolli all.

1983. aastal lõpetas Lars von Trier Taani filmikooli ja pälvis rahvusvahelist tähelepanu filmidega "Forbrydelsens element" (1984) ja "Epidemic" (1987). Taani Filmi Instituut seisis raevukalt tema kummaliste, uuenduslike ideede eest ja tõid kohale väga vähe kohalikku publikut, kuid Cannes'i filmifestivalil võeti ta omaks, kus tema filmid võitsid mitmeid auhindu.

1987. aastal valmis teismeliste geidraama "Venner for altid" mille lavastas Stefan Henszelman (1960–1991). See võitis 1988. aastal San Francisco International Lesbian & Gay Film Festivalil Publiku auhinna kui parim film.

Taani filmitööstus sai tugeva tõuke 1980. aastatel, kui film "Babettes Gæstebud", mille lavastas Gabriel Axel, võitis 1987. aastal Oscari kui parim võõrfilm, ja järgmisel aastal sai parima võõrfilmi auhind filmile "Pelle Erobreren", mille lavastas Bille August.

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses lõpetas Taani Filmikooli üha rohkem talendikaid režissööre, näiteks Thomas Vinterberg, Per Fly ja Ole Christian Madsen.

Ka 1980. aastate lõpus lõpetas operaator Mikael Salomon kaua kestnud karjääri Taani kinos ja temast sai Hollywoodi üks enim hinnatud operaatoreid, hiljem võitis ta Emmy auhinna televisioonilavastuste eest.

1990. aastad

Taani režissöör Lars von Trier

1990. aastail domineeris Taani kino eesotsas Lars von Trier. Tema filmid "Europa", "Breaking the Waves", "The Idiots" ja "Dancer in the Dark" pälvisid suurt rahvusvahelist tähelepanu ja võitsid mitmeid auhindu.

Dogme 95 Collective püüdis suurt tähelepanu filmimaailmas selle rangete "kasinuse lubaduste" tõttu või filmitegijatele mõeldud reeglite pärast, mis sundisid neid keskenduma puhtale loole ja näitlejaid mängima rohkem eriefektidega ja teiste filmikunsti seadmetega.

Esimene Dogme 95 film, "Festen", mille lavastas Thomas Vinterberg, võitis rahvusvahelistel filmifestivalidel mitu auhinda ning pälvis ka nii Los Angelese filmikriitikute liidu kui ka New Yorgi filmikriitikute rühmituse poolt aasta parima võõrkeelse filmi auhinna.

Dogme 95 Collective liikmed olid von Trier, Vinterberg, Kristian Levring ja Søren Kragh-Jacobsen. Kuigi Dogme 95 liigutus sai alguse Taanist, katsetasid nende jäiku juhiseid filmitegijad üle maailma ja nõudsid oma filmidele sertifikaate nagu ka Dogme. Lars von Trieri enda Dogme-film "Idioterne" (1998) alustas kunstivoolu simuleerimata seksfilmidega.

Lars von Trier tegi ka ajalugu, kui tema ettevõte Zentropa oli maailma esimene filmistuudio, mis tegi hardcore-pornofilme. Kolm sellistest filmidest, "Constance" (1998), "Pink Prison" (1999) ja täiskasvanute/peavoolu film "All About Anna" (2005), oli suunatud peamiselt naispublikule, ja olid Euroopas väga edukad, millest kaks esimest olid otseselt vastutavad 2006. aastal märtsis toimunud porno legaliseerimise eest Norras

„"Ka naistele meeldib näha teisi inimesi seksimas. Mis neile ei meeldi, on lõputud lähivõtted kehaosade tagumisest ilma mingisuguse sisuta. Lars von Trier on esimene, kes mõistnud seda ja tootnud kvaliteetpornofilme naistele."“

– Ajakiri Stern nr 40, 27. september 2007

21. sajand

Per Fly lavastatud triloogia – "Bænken" (2000), "Arven" (2003) ja "Drabet" (2005) – kujutas Taani kolme ühiskonnaklassi ja pälvis rahvusvahelist tunnustust.

Susanne Bieri filmiteosed, eriti "Brothers" (2004) ja "After the Wedding" (2006), tutvustasid maailmale Taani näitlejaid, nagu Mads Mikkelsen, Ulrich Thomsen ja Nikolaj Lie Kaas. "After the Wedding" oli Oscari parima võõrkeelse filmide nominatsioonide seas. Bieri "Hævnen" ("Taevariik") on 2010. aasta draama, kus näitlevad Mikael Persbrandt, Trine Dyrholm ja Ulrich Thomsen, ning lugu leiab aset ühes Taani väikelinnas ja Sudaani põgenikelaagris. Film võitis 68. Kuldgloobuste jagamisel 2011. aastal parima võõrkeelse filmi auhinna ning parima võõrkeelse filmi auhind võideti ka 83. Oscarite jagamisel .

Anders Thomas Jensen sai kõigepealt Oscari, olles kolme lühifilmi – "Ernst & lyset" (1996), "Wolfgang" (1997) ja "Valgaften" (1998) stsenarist-lavastaja, seejärel sai auhinna stsenaariumi eest filmidele "Mifune's Last Song" (1999), "Open Hearts" (2002), "Wilbur Wants to Kill Himself" (2002), "Stealing Rembrandt" (2003) ja "Brothers" (2004); ja lõpuks lavastajatöö eest süngete ja sügavate komöödiate "The Green Butchers" (2003) ja "Adam's Apples" (2005) eest.

Teised 21. sajandi märkimisväärsed Taani režissöörid on Nikolaj Arcel, Christoffer Boe, Lone Scherfig, Niels Arden Oplev, Nicolas Winding Refn, Ole Christian Madsen, Annette K. Olesen ja Christian E. Christiansen.

21. sajandi esimene kümnend oli raske mitmele Taani režissöörile, sealhulgas Lars von Trierile, kuigi asjad hakkasid paremuse poole minema tema filmiga "Dogville" (2003), kus peaosa mängis Nicole Kidman. Selle järg "Manderlay" (2005) uurib orjuse põhjuseid, jätkates eelmisega sarnaselt stiilselt, ent seda käis kinodes vaatamas vähem inimesi.

Thomas Vinterberg, kes oli saavutanud ülemaailmse kuulsuse filmiga "Festen" (1998), tegi kaks väga kallist ingliskeelset filmi, "It's All About Love" (2003) ja "Dear Wendy" (2005), mis põrusid kinodes. Seejärel tegi ta väiksema taanikeelse filmi "En mand kommer hjem" (2007), mis samuti läbi kukkus: sellele osteti kinodes vaid 28 472 piletit.

Umbes samal ajal tegid Bille August, Lone Scherfig ja Lars von Trier samuti taanikeelseid filme, mis kõik põrusid nii rahaliselt kui ka kriitikute hinnanguis, jõudes Taani majanduslehte Børsen, kus 19. septembril 2007 viidati, et "1990'ernes filmfest er forbi" (1990ndate filmipidu on läbi).

2007. aasta lõpus nägi Taani Filmi Instituut võimalusi järelemõtlemiseks ja uuendusteks, mis võiksid kino liidripositsiooni parandada, kui teised samal ajal viitasid kohalikele piletimüüginumbritele ja eitasid igasugust kriisi. Päevaleht Jyllands-posten võttis toimunu kokku sõnadega "krise i en opgangstid" (kriis majanduskasvu ajal).

2008. aastal osteti Taani filmidele Taani kinodes üle 4 miljoni pileti, mis oli suurim arv alates 1981. aastast, kuid edu oli lühike, kuna Taani filmidel oli 2009. aasta esimestel kuudel väikseim piletimüük alates 2005. aastast. Filmikriitik Henrik Queitsch nõustus, et on põhjust muretsemiseks, viidates Taani Filmi Instituudi igakuulisele programmile, et "erinev, üllatav, veider ja julge" iseloomustas vaevalt Taani filme 2008. aastal.

Taani film on endiselt rahvusvaheliselt populaarne ja Taani filmid (tänapäeval peamiselt sotsiaalrealismidraamad, sotsiaalrealismikomöödiad, lastefilmid ja komöödiad) on võitnud mitmeid auhindu suurtel rahvusvahelistel filmifestivalidel.

Nominatsioonid ja auhinnad

Césari parima võõrkeelse filmi auhinnale nomineerinud Taani filmid

• 1997 – "Breaking the Waves" (Lars von Trier) (võitis)
• 1999 – "Festen" (Thomas Vinterberg)
• 2001 – "Dancer in the Dark" (Lars von Trier)

Césari parima Euroopa Liidu filmi auhinnale nomineerinud Taani filmid

• 2004 – "Dogville" (Lars von Trier)

Oscari parima võõrkeelse filmi auhinnale nomineerinud Taani filmid

[1]

• 1956 – Qivitoq (Erik Balling)
• 1959 – Paw (Astrid Henning-Jensen)
• 1961 – Harry and the Butler (Bent Christensen)
• 1987 – Babette's Feast (Gabriel Axel) (võitis)
• 1988 – Pelle the Conqueror (Bille August) (võitis)
• 1989 – Waltzing Regitze (Kaspar Rostrup)
• 1996 – All Things Fair (Bo Widerberg) (Rootsi-Taani koostööfilm)
• 2007 – After the Wedding (Susanne Bier)
• 2011 – In a Better World (Susanne Bier) (võitis)
• 2013 – En kongelig affære (Nikolaj Arcel)
• 2014 – Jagten (Thomas Vinterberg)

Euroopa parima filmi auhinnale kandideerinud Taani filmid

[2]

• 1988 – Pelle the Conqueror (Bille August)
• 1996 – Breaking the Waves (Lars von Trier) (võitis)
• 1998 – Festen (Thomas Vinterberg)
• 1999 – Mifune's Last Song (Søren Kragh-Jacobsen)
• 2000 – Dancer in the Dark (Lars von Trier) (võitis)
• 2001 – Italian for Beginners (Lone Scherfig)
• 2002 – Lilja 4-ever (Lukas Moodysson) (Rootsi-Taani-Eesti koostööfilm)
• 2003 – Dogville (Lars von Trier)
• 2004 – A Hole in My Heart (Lukas Moodysson) (Rootsi-Taani koostööfilm)
• 2005 – Brothers (Susanne Bier)

Euroopa parima filmilavastaja auhinnale kandideerinud Taani režissöörid

[3]

• 2003 – Lars von Trier, "Dogville" (võitis)
• 2005 – Susanne Bier, "Brothers"
• 2006 – Susanne Bier, "After the Wedding"

Sundance'i filmifestivali auhinnad

30. jaanuaril 2010 võitis Mads Brüggeri "Det Røde Kapel" Los Angeleses Sundance'i filmifestivalil žürii auhinna maailma parima dokumentaalfilmi eest. Filmil oli koomiline lähenemine ning see rääkis ühe seltskonna külaskäigust Põhja-Koreasse, jutustades loo salapärasest ja totalitaarsest riigist.

Välislingid

• Danish Film Institute
• Steele Review
• About all Danish cinemas (In Danish)
• Danish cinema
• Royal Danish Ministry of Foreign Affairs